teisipäev, 27. juuni 2017

kolmapäev, 21. juuni 2017

Péter Esterházy "Hrabali raamatust"


Eelmise nädala lõpus ilmus Péter Esterházy romaan „Hrabali raamat“, mida tõlkisin väikeste vaheaegadega rohkem kui pool aastat. Kirjutasin tõlkele ka saatesõna, kuid nagu ikka oli aeg ja ka pakutud ruum napp, nii et avaldan siin sellest pikema versiooni, mille lõpuks raamatus kahele leheküljele kahandasin. Raamat ilmus Loomingu Raamatukogus, sellest on saadaval ka e-raamat. Esimese peatüki esimest osa saab lugeda ERRi kultuuriportaalist

Péter Esterházy on Ungari viimaste aastakümnete kõige tõlgitum autor, tema teoste esimesed tõlked saksa ja peagi ka prantsuse, poola, inglise, hispaania jne keelde ilmusid juba kolmekümne viie aasta eest. „Hrabali raamat“ on Esterházy loomingu esmaavaldamine eesti keeles, ent selles osas on tal ikkagi läinud palju kiiremini kui tšehhi kirjanikul Bohumil Hrabalil, kuigi mõlemad olid oma maa kirjanduses kõige silmapaistvamad autorid (Hrabalil on eesti keeles ilmunud „Ma teenindasin inglise kuningat“, LR 24–27/2013, tõlkinud Küllike Tohver). Õigemini, Esterházylt on Eestis avaldatud veel üks lühike tekst, novell Ilus on surra isamaa eest” Vikerkaares 1/1994 Edvin Hiedeli tõlkes, ent sellega on üks õige esterházylik lugu – tekst on avaldatud tema suurteoses „Sissejuhatus ilukirjandusse“, aga selle autor on hoopis Danilo Kiš (ka üks suurtest, kes jõudis eesti keelde alles mullu jutukoguga „Boriss Davidovitši hauakamber“, tõlkijaks Hendrik Lindepuu, LR 19–20/2016) ja Esterházy ise on lisanud sellele kõigest allmärkuse „Ülaltoodud tekstis on muuhulgas Danilo Kiši otseseid või muudetud tsitaate“, mis paraku on eesti tõlkest välja jäänud (need iga tõlkijat saatvad õudusunenäod kavalate autoritega - ka parimatel juhtub).

ter Esterházyst

ter Esterházy (1950–2016) oli Ungari viimase kolme kümnendi üks kirjanduslikult ja ühiskondlikult kõige mõjukamaid kirjanikke ja publitsiste, Ungari kirjanduse esinduskuju. Ta oli hariduselt matemaatik ning debüteeris lõbusa lühijutukoguga „Fancsikó ja Pinta” (Fancsikó és Pinta, 1976) ja paroodilise romaaniga „Tootmisromaan” (Termelési-regény, 1979), mis tõid nii lugejamenu kui ka kriitikute tunnustuse. Järgneva viie aasta jooksul ilmus tal viis õhukest raamatut, mis lõpuks koondusid äärmiselt mahukaks ja kirjuks romaaniks või kollaažiks „Sissejuhatus ilukirjandusse“ (Bevezetés a szépirodalomba, 1986). See teos kanoniseeris Esterházy ungari postmodernistliku kirjanduse paraadautorina ning hakkas kõrvuti Péter Nádasi romaaniga „Mälestuste raamat“ tähistama ungari kirjanduses ühe ajastu piiri. Romaanile järgnes mitu publitsistikakogumikku ja 17. sajandi ungari keeles kirjutatud „Lili Csokonai: Seitseteist luike“ (Lili Csokonai: Tizenhét hattyúk, 1988).

Esterházy laiemale populaarsusele aitasid kaasa tema värskelt mõjuv sädelev keel, mängulisus, vaimukus ja tihti anekdootlike argiste lugude jutustamine. Oma osa mängisid ka poliitiline alltekst (markantseim näide sellest oli sotsialistlikku kantseliiti perverteeriv romaan „Kerge Ungari pornograafia. Sissejuhatus ilukirjandusse“, 1984, mille pealkirja lühend oli sama mis Kommunistide Ungari Parteil), särav isiksus, esinemisoskus ja perekondlik taust. EP pärinemislugu poleks muidugi sugugi oluline, kui ta sellega pidevalt ei mängiks, ja ka „Hrabali raamat“ on seda täis – ent ometi viisil, kus asjad on selgelt fiktsionaliseeritud ja mängitakse ainult Ungaris üldtuntud taustateadmistele (nt „kirjanikki oli suguvõsas omamoodi võõras, ta oli „Haydni poolele üle karanud“, lk 28 – Joseph Haydn oli pikka aega Esterházyde juures kapellmeister, „Hrabali raamatus” kirjanikuks nimetatud tegelane on aga valitsejate poolelt kunstnike poolele üle läinud, millele ei vaadata aristokraatlikus suguvõsas tavapäraselt just teab mis hea pilguga). Aga et need sealsed üldtuntud asjad pole siin mitte tuttavad, siis paar rida ka sellest. Ta pärineb Ungari ühest kõige kuulsamast aristokraatlikust suguvõsast, nt nii tema vanaisa, vanavanaisa kui ka tolle onupoeg olid 20. sajandi alguses Ungari peaministrid, rääkimata siis esiisade rollist Ungari kuningriigis (suhetest esiisadega räägib ta pikemalt oma peateoses romaanis „Harmonia cælestis“ (2000), mida ma aegamisi tõlgin). Pärast sõda kaotas suguvõsa kogu võimu ja vara, ka EP perekond saadeti 1951. aastal ühte väiksesse külla asumisele, taoline „koos lihtrahvaga kannatamine“ on andnud Ungari aristokraatlikele suguvõsadele väga omapärase imidži ning tekitanud selliseid kummalisi fenomene nagu kas või aristokraatidest jalgpallurid (Esterházy on oma suhetest jalgpalliga kirjutanud raamatu „Teekond kuueteist-kasti sügavusse“ (Utazás a tizenhatos mélyére, 2006), see on õige hea ja mõnus meelelahutus, kus EP on saanud rahus tegeleda asjaga, mis talle väga istub – intellektuaalse lobaga). EP sõber ja tema kahe intervjuuraamatu autor Marianne Birnbaum on imestanud, kuivõrd hästi õnnestus Esterházyl oma pere privaatsust säilitada, isegi kui ta tegeles omamoodi „paljastustega“ ja oli pidevalt meedia tähelepanu keskpunktis (mõningat sarnasust võiks siin näha EP ühe lemmikluuletaja Dezső Tandoriga, kes samuti oli otsekui äärmiselt autobiograafiline, ent oskas end väga hästi peita).

Kirjandusringkonnis tekitas kaheksakümnendatel aga elevust tema loomingus kõige eredamalt avaldunud proosa keeleline pööre („Kirjandus on keeles mõtlemine“), mis oli Ungari luules toimunud juba seitsmekümnendatel, tema teosed olid tänuväärne materjal moodsatele kirjandusteoreetilistele uurimustele. Aga ka kõik tema 1980. aastatel avaldatud teosed seavad ühel või teisel moel küsimuse alla kirjandusteose mitmesuguseid aspekte (žanripiirid, autorsus, loetavus, stilistika jne – sissejuhatus ilukirjandusse!), võiks öelda, et peaaegu kogu EP looming tegeleb romaanižanri piiride katsetamise ja ümbermõtestamisega, nii et see „armastus“ Esterházy ja toonaste kirjandusteoreetikute ja kriitikute vahel oli igati vastastikune. Eriti suurt huvi äratas Esterházy teoste intertekstuaalsus, tema teostest leiab kogu tsiteerimise paleti alates sõnatasandi allusioonidest ja stilistilistest laenudest kuni mahukate ülevõteteni ja teistele autorite omistatud omaloominguliste „tsitaatideni“, tsitaatide allikad ulatuvad Piiblist, antiikkirjandusest, filosoofia, teoloogia, loogika ja maailmakirjanduse klassikast kuni kaasaegsete ja väljamõeldud autorite teosteni, nt „Sissejuhatuse…“ lõpus mainib ta peaaegu 2000 tsiteeritud autorit (selles on ka bluffi ja omaloomingut teiste nime all, aga number annab aimu, kuivõrd laiahaardeline tema „külalistekstide“ kasutamise meetod oli).

„Hrabali raamatust“

„Hrabali raamat“ ilmus 1990. aastal ja see on üks Esterházy neljast lühemast ilukirjanduslikust teosest kahe suure raamatu, romaanide „Sissejuhatus ilukirjandusse“ (1986) ja „Harmonia cælestis“ (2000) vahel. Raamatu valiku tingis üheltpoolt formaat ja mahuline sobivus Loomingu Raamatukogu sarja, teisalt aga see, et siin on rikkalikult esindatud Esterházy erinevad kirjutusviisid ja -tahud, noppeid varasema loomeperioodi meetoditest kui juba ka sellest keelest, mida ta kasutas „Harmonias…“.

„Hrabali raamatu“ lugu on lihtne: Issand saadab maa peale kaks inglit, et hoida ära üks „inglitegu“, ja kuna nad on kaitseinglid ja püüavad ajastu nõudmistega kohanduda, siis ilmuvad nad välja julgeolekutöötajate vormis ega taipa, miks ei õhku inimeste pilgust nende poole armastust. Nad sõidavad julgeolekuorganite numbrimärgiga Ladas Budapesti äärelinna ühe ühepereelamu ette, kus elavad kirjanik ja tema abikaasa Anna. Kirjanik peab kirjutama tšehhi kirjaniku Bohumil Hrabali juubeliks pidukirjutise, ent see ei taha tal eriti edeneda, Anna tunneb end aga üksi, sest Hrabal oleks justkui röövinud tema abikaasa. Aga kuna nad mõlemad armastavad Hrabali loomingut ja tsiteerivad seda pidevalt omavahel, siis Anna lõpuks armub Hrabalisse ja hakkab talle kirjutama kirja. Anna olukorra muudab keerukamaks see, et ta on kogemata neljandat korda lapseootele jäänud, aga ei tunne mingilgi moel abikaasa tuge ega taha ka enam taas kord otsast alata, mistõttu ongi inglid sinna ilmunud ja võtavad kord Alain Deloni, kord kurdi naistearsti, kord mõne muu kuju. Anna kirjutab Hrabalile oma kõhklustest ja fantaasiatest, aga paralleelselt jutustab ka kodu ehitamisest, suhetest ämmaga, abielu kaudu ühte suurde aristokraatlikku perekonda sulandumise raskustest ja üldiselt Ungari ja kogu Ida-Kesk-Euroopa olukorrast seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel. Lugu on köitvalt empaatiline, mänguline ja Esterházyle iseloomulikult kergelt piire katsetava huumoriga.

Esterházy prantsuse tõlkija Ágnes Járfás rääkis mulle, et kui EP romaani kirjutamist alustas, oli tööpealkirjaks olnud „Kolm inglit valvab mind“, ent kuna samal ajal oli Prantsusmaal valmimas EP romaani „Tootmisromaan“ (1979) tõlge ning kirjastusele Gallimard tundus sellise pealkirjaga teksti turustamine täiesti võimatu, siis olid nad nahaalsel moel nõudnud EP-lt kiiresti kümmet uut pealkirja, et nad saaksid nende hulgast valida sobiva. EP oli, nina norus, saatnud viis, mille hulgas oli ka „Kolm inglit valvab mind“, ja see valitigi hoopis „Tootmis-romaani“ prantsuse tõlke pealkirjaks, mistõttu oli EP sunnitud muutma ka kirjutatava romaani pealkirja. Ning kuna romaani taustal jookseb Bohumil Hrabali looming, siis sündiski lakooniline ja kergelt protesteeriva varjuga pealkiri „Hrabali raamat“, mis omakorda tekitas Ungaris pärast ilmumist 1990. aastal otsekohe kahesuunalisi vääraid eelootusi – kaheksakümnendatel Ungaris üheks kõige populaarsemaks välisautoriks kujunenud Hrabali austajad ei leidnud siit romaanist just kuigivõrra lugu Hrabalist, kirjanduskriitikud nägid romaanis aga EP seljapööramist kirjanduse lingvistilisele pöördele ja naasmist essentsialismi juurde. „Hrabali raamat“ oli esimene Esterházy romaan, mis sai kriitikat ka arvustajatelt, kes ei olnud seotud selleks ajaks juba endiseks saanud sotsialistliku ainuvõimuga. Nüüd on neid kriitilisi arvustusi üpris kummastav lugeda, nende tagant kumavad üleminekuaja vastuoksused ja ootused („Bohuš, kas Teie olete elanud ajal, mis ei oleks üleminekuaeg?“), kirjandusloolised mullistused, pinge, mis oli kogunenud seetõttu, et kaheksakümnendatel oli EP opositsioonilise kirjanikuna võimudega mitte seotud kriitikutele sisuliselt puutumatu staatuses jne. Alles seitse aastat pärast „Hrabali raamatu“ avaldamist ilmus romaanist esimene tõsisem analüüs, Zsuzsa Selyemi artikkel „Ja ingel“ (ilmus kolmes jaos ajakirjas Látó 1997, nr 5, nr 7 ja nr 8-9), millest hiljem sai tugevalt muudetud kujul Selyemi doktoritöö osa ja ilmus 2004 osana monograafiast „Vastu laiali“ (Szembe szét), hiljem on seda teost pikemalt käsitlenud veel ka Hollandi kirjandusuurija Guido Snel oma doktoritöös „FictionalisedAutobiography and the Idea of Central Europe“.

Esterházy noorpõlve romaanidele on iseloomulik jagunemine kahte ossa: „Fancsikó ja Pinta” jaguneb nendenimeliste tegelastega lugudeks, „Tootmisromaan” looks seitsmekümnendatel ühes arvutustehnika uurimisgrupis toimuvast ja selle sama mahukast allmärkuste osast, „Südame abiverbid“ (1985) ema leinamise loost ja sellega kohanduvatest tsitaatidest, „Sissejuhatus ilukirjandusse“ põhitekstist ja ääremärkustest ja -piltidest, „Seitseteist luike“ 17. ja 20. sajandi kihistustest jne. „Hrabali raamat“ on esimene ja peaaegu ka ainus teos tema loomingus, kus ta katsetab kolmeosalist struktuuri, ehkki see oli eos juba ka „Fancsikós ja Pintas” – raamatu eessõnas on kirjas, et 1951. aastal lausus väike poiss ootamatult kolm sõna: fancsikó, kalokagatijja ja pinta. Esimesest ja kolmandast said lugude kangelased, teine aga, mis erineb ainult kirjapildilt vanakreeka mõistest kalokagathia ehk ilu ja hea ühtekuuluvusest, jääb edasisest iroonilisel kombel välja.

„Hrabali raamatus“ on mitmeid kolmikuid (kirjanik – Anna – Hrabal; Issand – inglid – inimesed; Issand – tõlk – Hrabal, Issand – Ema – Isa jne) ja tüüpiliselt EP loomingule järgib sama skeemi ka romaani struktuur: kolm peatükki ehk kolm esitust samast loost, millest kolmas jaguneb omakorda kolmeks alapeatükiks ja neist viimane omakorda kolmeks osaks, ja neist kolmas peegeldab kõiki eelnevaid osasid. Zsuzsa Selyem on vihjanud, et romaani struktuur on laenatud Kierkegaardilt ning romaani esimene, „Truuduse peatükk“, ja teine, „Truudusetuse peatükk“, vastavad Kierkegaardi teose „Emb-kumb“ osadele, kolmas aga teosele „Kartus ja värin“, mis on ka põhjus, miks kergelt Hegelit meenutavas struktuuris ei saa kolmas peatükk mingit ühendavat nime. Selyem on veel vihjanud, et romaani käsikiri oli koosnenud 77 + 44 + 33 leheküljest, millest Esterházy trükiversioonis enam kinni ei hoidnud – 7 tähistab traditsiooniliselt kõiksust, 4 inimlikku sfääri, 3 aga jumalikku, mis vihjab ka sellele, miks kolmas peatükk eraldi nime ei saa. Seesama 3-4-7 kordub Selyemi interpretatsioonis aga veel teises ehk „Truudusetuse peatükis“, mis koosneb Anna kirjast Hrabalile ja millele ta signeerib pärast Kafka tšehhikeelset tsitaati Paul Celani „Surmafuugast“ tuttava tuhakiharatega Sulamithi nimega, „Surmafuuga“ neli korda korduv fraas „surm on Saksamaalt meister“ (Rein Raua tõlkes) peegeldab nõnda koos „Hrabali raamatu“ kolme surmast kõneleva peatükiga otsekui meie isa palve nelja inimlikku ja kolme jumalikku osa, Sulamithi enda nimi aga seob „Hrabali raamatu“ bluusid klassikalise fuuga žanriga.

Nagu enne mainisin, leiab EP tekstidest äärmiselt palju tsitaate, seetõttu veidi ka romaani olulisematest „külalistekstidest“, sest kuigi ta kasutab tihti Ungari kultuuriruumis suhteliselt tuntud tsitaate, on tsitaatide allikate „normaalruum“ Eestis siiski erinev. Kogu raamat on täis tsitaate Bohumil Hrabali raamatutest ja ka režissöör Jiří Menzeli Hrabali teoste ekraniseeringutest, need on osaliselt andnud ka teose meeleolu, tekstirütmi ja terve hulga keelelisi lahendusi ja motiive. Kõige enam tsiteerib EP Hrabali teost „Postřižiny“, milles jutustatakse Hrabali ema ja isa kokkusaamise lugu, sealt on üle võetud ka loo jutustamine naise perspektiivist. Pikemate Hrabali tsitaatide tõlgete eest olen siiralt tänulik Küllike Tohvrile. Mida raamatu lõpupoole, seda enam hakkab kogunema ka tsitaate Franz Kafka kirjadest Milenale (LR 27–30/1996, tlk Tiiu Relve). Raamatu lõpuosas leiduv Issanda ja Hrabali kahekõne koosneb pea tervikuna repliikidest, mida Kafka tsiteerib tšehhi keeles kas Milena kirjadest või tänaval kohatud tšehhide jutust. Seejuures on need tšehhi repliigid peaaegu eranditult esitatud kronoloogilises järjekorras ja lisatud on nende vestlust vahendava tõlkija tõlked, kuid tõlkija pingutab siis tihti vähem või rohkem üle, kasutades sarnast tõlkeviisi kui esimese peatüki tõlkija Frišova (kes tõlgib seal Donald Barthelme’i lühijuttu „On Angels“, mis on toodud peaaegu täies mahus). Kahekõne lõpus saavad vestluspartnerid aga suhu juba Jaroslav Hašeki sõnad. Neljanda pikema külalistekstina esineb romaanis Julio Cortázari novell „Tagaajaja“ (raamatus „Salarelvad“, tlk Klaarika Kaldjärv), kuid siin on EP veidi rohkem muutnud, tõstnud repliike ümber, kombineerinud ja asendanud, Issand on saanud nimeks Bruno, mis omakorda on tõmmanud sisse Schellingi teose „Bruno ehk asjade jumalikust ja loomulikust printsiibist“ ja sedakaudu omakorda Giordano Bruno, keda „Hrabali raamatu“ tegelane Ema austavalt mainib. Lühemaid tsitaate, allusioone, parafraase jms leiab aga õige laialt skaalalt: Platonilt, Aristoteleselt, Augustinuselt, Püha Toomalt, Piiblist, apokriivadest, Kierkegaardilt, Heideggerilt, Ungari luuleklassikast (nt korduv punetav taevaäär ja maru tuul Petőfi „Sangar Jánosist”, tlk Ellen Niit), Rilkelt, Celanilt, Goethelt, kaasaegsetelt autoritelt jt. Kohati on mainitud autorit, aga tsitaat pärineb kelleltki teiselt (nt Barthes–Barthelme), kohati on nimesid lõõpivalt muudetud (Sadán–Nádas), seotud elav inimene mõne väljamõeldud sündmusega või tsiteeritud väljamõeldud tegelasi, tõelised bluusivirtuoosid segunevad fiktsionaalsetega, mängivad autori fantaasiast pärinevaid lugusid või siis hoopis tegelikke, aga televisioonile omases riuklikus tõlkes jne. Tõlkes püüdsin võimaluse korral kasutada juba eestleitavaid eesti tõlkeid, ent loomulikult tuli paljudele tsitaatidele olla ka esmatõlkijaks, nagu võis ka nii mõnigi tsitaat jääda lihtsalt märkamata (1989. aasta intervjuus rääkis EP, et Budapesti XI linnajaos on kujunenud rahvusspordiks tema teostest tsitaatide otsimine – mine püüa kinni!).

Mind ennast köitis „Hrabali raamatu“ juures, et teose peamised küsimused on veel vägagi kaheksakümnendatelikud, üksikisiku sõltumatuse, hirmu ja võimu küsimus jookseb läbi väga suurest osast Ungari sõjajärgsest kirjandusest (Nádasi „Mälestuste raamat“ tegeleb juba formaadi ja lause ülesehituse osas iseenese vabaks kirjutamisega, avara ruumi loomisega nurjatutes oludes), ent kaheksakümnendate lõpu segane aeg on toonud siia lisaks veel ka eriomase kõhkluse ja ebakindluse. Mind algul häirisid romaani „kõnelevad hauad“, kuni taipasin, et needki on tsitaadid ajastu sõnamoodustusest, mida EP ei kasuta sugugi mitte nõnda skepsisevabalt, kui esialgu paista võib. Samasse voolusängi läheb ka romaani üks põhiküsimusi, kuidas portreteerida kedagi nii, et portree ei hakkaks mõjutama portreteeritavat elavat klassikut, ent ka tekst saaks säilitada sõltumatuse portreteeritavast isikust – näilise traditsioonilise essentsialismi asemel kohtab siin hoopis üpris radikaalset katset, mis püüab näitlikustada keelelist pööret ka alal, kus pelk millestki kirjutamine näikse olema ainumõeldav lahendus. Aga köitev on ka näitlik mäng Gödeli mittetäielikkuse printsiibiga, mida ta mängib nii romaani ülesehituse ja väljendusvõimaluste kui ka hrabali küsimuses, rääkimata siis keele pillerkaarist ja mõnusast huumorist.


Tõlge valmis osaliselt Ungari tõlkemajas Balatonfüredis. Ungari Raamatu- ja Tõlketoetuste Büroo aitas Loomingu Raamatukogul kanda tõlkekulusid. Tõlke toimetas Kai Aareleid.

esmaspäev, 19. juuni 2017

Péter Esterházy romaani ilmumise eel

Osalesin eelmisel nädalal Budapestis ungari kirjanduse tõlkijate konverentsil. See toimus jätkuna traditsioonilisele Ungari raamatunädalale ja Margó kirjandusfestivalile, üle-eelmine laupäev ja pühapäev olid tihedalt täis väga häid kirjandusüritusi. Ja võib-olla alles nüüd sain tegelikult aru, kuivõrd suure augu on jätnud Ungari kirjandusellu Péter Esterházy surm eelmise aasta juulikuus. Ei möödunud peaaegu ühtki üritust, kus poleks teda mainitud, nt selleaastasel raamatunädala avamisel pakuti välja, et Esterházy sünniaastapäeval 14. aprillil võiks hakata tähistama Ungari proosa päeva (ungari luule päeva tähistatakse Attila Józsefi sünniaastapäeval 11. aprillil), pidevalt meenutati teda, esitleti ühe ammuse intervjuuraamatu täiendatud kordustrükki jne.

Laupäeva õhtul käisin Péter Nádasi memuaaride „Säravad üksikasjad” järjekordsel esitlusel, vabas õhus, kuulajaid umbes viissada, õhkkond pidulik ja veidi ärev. Esterházy ja Nádas olid viimase kolmekümne aasta Ungari kirjanduselu tõelised troonijad, seda kirjandusperioodi nimetatakse Ungaris õigustatult Péterite ajastuks, ja alles 2002. aastal lisandus Nobeli preemiaga nende hulka mõlema autori rõõmuks veel ka Imre Kertész. Kertész ja Esterházy surid eelmisel aastal ja nüüd on Nádasile langenud kogu au, mida oli ehk veidi naljakaski kõrvalt vaadata – ta on saanud „suure põlvkonna viimase esindaja“ imidži, kirjastus mängib sellele tema mälestusi müües, Budapesti linnapildis oli kevadel palju Nádasi pildiga reklaame, Ungari ajakirjandus oli täis intervjuusid Nádasiga, ja on raske kujutleda, et kirjanduse turustamise kampaania võiks olla veel massiivsem ja intensiivsem, eriti veel sedavõrd intellektuaalse autori puhul, see tegi silmad ette isegi tõelise meediapersooni Esterházy ükskõik millise romaani ilmumise ajal toimunud turunduskampaaniale. Ehkki see massiivsus on muidugi ka õigustatud ja igati rõõmustav – ilmusid ju suurima elusoleva kirjaniku esimesed mälestused, üle 1200 lehekülje teksti kahes köites, suures formaadis ja tihedas kirjas, vaatluse all autori lapsepõlv kuni 1956. aasta revolutsioonini, mida Nádas on nimetanud oma elu kõige enam mõjutanud sündmuseks (romaani „Mälestuste raamat“ vahest ehk kõige võimsamad ja köitvamad leheküljed langevad samale ajale), tagasivaadetega perekonna minevikku, põigetega Ungari juudi kogukonna emantsipeerumislukku, Ungari kodanluse õitseaega, põrandaaluste kommunistide ellu, juutide ellujäämisvõimalustesse teise maailmasõja aegses Budapestis jne, põhivaates Budapest pärast sõja lõppu, kommunistide võimuletuleku, stalinismi kinnistumise ja repressioonide aeg. Pealegi olid ilmunud intervjuud peaaegu eranditult äärmiselt sisukad ja põnevad ega keskendunud mitte ainult mälestustele, vaid ka üldisemalt Ungari aja- ja vaimuloole ja praegusele Ungari ühiskondlikule situatsioonile. Aga sellest kõigest kirjutan juba siis, kui olen jõudnud raamatu korralikult läbi lugeda, mitte seda lihtsalt nuusutada.

Loomulikult tuli Esterházy kõneks ka Nádasi õhtul, ja minu meelest visandas ta küll väga üldiselt, aga täpselt teineteise koha Ungari viimaste aastakümnete kirjanduselus. Nádas kirjeldas ennast kodanliku kirjanikuna, kelle huvid kõnnivad sama rada mis kodanluse ja juudi kogukonna emantsipatsiooni- ja vaimulugu, aga näiteks kui talle pakuti Frankfurti raamatumessi avamise ülesannet, siis loomulikult lükkas ta selle Esterházy kaela, sest EP oli kirjanduse esinduskuju, Nádas oleks enda sõnul „suutnud ainult lahutada, analüüsida, murda sügavuste poole, tegeleda ebamugavate küsimustega", Esterházy aga jäi tema sõnul aristokraadiks ka kirjanikuna, kellele küll liberaalse kodanluse väärtused olid hinge järgi, ent kes ometi jäi kirjanduse aristokraadiks (EP pärineb Ungari ühest kõige autoriteetsemast aristokraatlikust suguvõsast), see, kes ühendas, esindas, oli kirjanikukuju, kelle järgi sai ühiskond juhinduda ja kes ise seda rolli rõõmu, vastutustunde ja mängulise eneseirooniaga täitis.

Sellise autori raamat ilmuski nüüd sel nädalal, ja ei pea vist ütlema, kuivõrd imestunud ollakse Ungaris, kui kuuldakse, et „Hrabali raamat” on esimene Esterházy teos eesti keeles – kuidas on see võimalik? Loodan, et nüüd ridamisi ilmuvad kolm EP raamatut tõstatavad sama küsimuse ka siin. Sest Ungari kaasaegse kirjanduse lugejana ei tea ma eriti suuremat naudingut kui selle suure kirjanike kolmiku teosed.

kolmapäev, 21. detsember 2016

"Mälestuste raamatu" kajastusi

"Mälestuste raamatu" tõlke ilmumisest möödus aasta ja selle aja jooksul on teos saanud päris palju huvitavat tagasisidet ja tähelepanu. Tõlkijana pole ma ikka veel päriselt raamatust lahti saanud, see kummitab ikka veel kuskil kukla taga, isegi kui tööd on hoopis teised olnud. Veidi keerukas lugu sellega.
Toon siin ära kõik seni ilmunud arvustused ja mõned varasemad tekstid, neist on päris palju huvitavat leida. Ja mulle tundub, et neis ei öelda midagi sellist, mis võiks teose lugemise huviväärsust vähendada.

*
Reet Klettenberg käsitleb heas tutvustavas arvustuses "Nádasi tihnik" romaani mõningaid olulisemaid aspekte (tegevustik, sündmuspaigad, jutustajad, sisemonoloogid, samastumine, mäletamine, keelelisus), teose saamislugu ja kohta Nádasi loomingus, samuti on veidi juttu tõlkest. Lisaks muudab Reeda arvustuse huvitavaks see, et ta lähtub lugemisel ühtsuse printsiibist, räägib homogeensest jutustamistehnikast (mida tavaliselt ei märgata või hinnatakse peatükkide erinevusi üle) ja Miklós Győrffy jälgedes sellest, et Nádasil ei eksisteeri ei vaimu ja mateeria ega keha ja hinge kahesust, mistõttu saab Nádas hingest rääkida keha poeesia kaudu. Viimane on üks retseptsioonis rohkelt arutatud punkte ja sellele saab teosest leida nii poolt- kui vastuargumente, aga igal juhul on see põnev lugemisviis. Ja rõõmu tegi ka üks pai kujundaja Marisele.
Kuidas jagada oma mälestusi nii, et teine inimene meid nende kaudu mõistaks? Nádasi käsitluses on seegi vaat et füüsiline toiming, otsekui millegi asetamine teise sisse: „Rääkida saab ainult millestki konkreetsest, aga mina tahtsin talle korraga ära rääkida kõike, tervikut korraga, asetada terviku tema kehasse ja anda üle, öökida selle temasse oma suures armastuses, aga kus see ihaldatud tervik algab ja lõpeb? kuidas on tervik võimalik mu kehast ilmajäetud ja mu keelelgi vaevalt painduvates võõrastes sõnades? / Olin sellest kõigest seni vaikinud, ma polnud sellest kunagi rääkinud, mitte kellelegi, et sellest ei saaks mingit seiklusjuttu, ei saaks muinasjuttu sellest, mis polnud muinasjutt, et ma ei saaks seda sõnadega faabulaks mahendada; oleksin pidanud selle pigem elusalt mälu krüpti matma, sest ainult seal oleks võinud sellele hea ja segamatu koha leida“ (lk 570–571).
*
Eriti suurt rõõmu valmistas Andrei Ivanovi pikk ja süvenev essee "Péter Nádasi "Mälestuste raamat": Ida-Euroopa kehaeepos kommunistliku ajastu katkemiskohas" Vikerkaares 3/2016. Siin oli mulle palju põnevat, millele ma polnud teost tõlkides tulnud ja mille kohta pole ma ka mitte kuskilt mujalt lugenud. Ivanov nimetab "Mälestuste raamatut" kaheksakümnendate ungari - ja ka üldse tolleaegse - kirjanduse kohta mõeldamatuks teoseks ja arutab kaasa rohkem kui kahekümne tõlgendajaga maailma eri otstest, harutab tegelasvõrke, avab Nádasi ihukeele ja kirjutamisviisi saladusi, vaatleb detailide rolli sellises sümfoonilises kirjutuslaadis, vaimustub justkui muuseas pillatud universaalidest ja eelkõige supleb mõnuga teoses keeles. Kirjutan sellest esseest mõne kuu pärast siin blogis lähemalt, aga seni tooksin välja ühe lõigu tema esseest, mis minu meelest seletab ülimalt hästi teose olemust ja võiks ju mõjuda ka omamoodi rahustusena lugejale:
Mulle tundub, et Nádas loob tegelasi kõige sagedamini iseendast, vaadeldes iseennast (tema tegelasi võib tihtipeale tabada sellelt, et nad silmitsevad oma peegelpilti, uurivad vahetult oma keha või näevad ennast teistes); mõtteid kuulatades, tundelõnga kiududeks näppides "tõrjub" ta vaatlusobjektist - olgu siis tegemist keha, tunde, emotsiooni, mõtte või mälestusega - enese kuju, võõrandub iseendast (oma tunnetest, emotsioonidest, mõtetest, mälestustest), usaldab oma subjektiivsuse edasi teisele, too aga, otsekui järgides autori käsku, "annab" teosed edasi oma armastatule Krisztiánile. Selles eemale asetumises peitubki tema kirjutamistehnika saladus: hoolimata intiimsusest lubab selline sisemine distantsi jahedusest kantud proosa [...] autoril narratiivi "teise" jutustaja režiimile ümber lülitada ning neid võinuks olla mitte kolm-neli, vaid ka seitse-kaheksa. [...] Jutustaja märkmed on "kahestumise mäng", seepärast oleks autor võinud "Mälestuste raamatu" vabalt nimetada "Peegelduste raamatuks", mida saab lugeda jutustajate vaheldumist pingsalt jälgimata ning kui jutujärg käest libisema kipub, meelt heitmata lihtsalt edasi lugeda: kõik otsad jooksevad nii või teisiti lõpuks kokku.
*
Ka Eesti Ekspressis ja Eesti Päevalehes ilmusid tutvustavad kirjutised: Kärt Keldri "Ungari ajaloo tundmuste psühhogramm" ja Erik Aru "Kesk-Euroopa ajalugu läbi ihupooride". Erik Aru lause "Mälestuste raamat" on ideaalne teose oma intellektuaalse tõsiseltvõetavuse näitamiseks võib vist kanda lugemisaja puuduse arvele, aga needki puudutavad lühidusest hoolimata raamatu peamisi tõukejõude.
Romaanist on aga saanud eesti keeles lugeda juba mitmes varasemas kirjutises. Kõige pikemalt on "Mälestuste raamatut" käsitlenud Hannu Launonen artiklis "Ungari postmodernistlik romaan: näiteid ja tausta" (Keel ja Kirjandus 7/1996). Ajastule tüüpilisest otsib Launonen romaanist eelkõige postmodernistlikke jooni, aga rakendab ka põnevaid semiootilisi analüüsimudeleid. Lisaks leiab artiklist romaani esimesed eesti tõlkekatkendid, need on teinud üks läbi aegade paremaid ungari keelest tõlkijaid Leidi Veskis.
["Mälestuste raamat"] asetab keskpunkti inimese teistsugususe, mis tekib oma eripära mõistmisest. Teoses pöördutakse pidevalt tagasi inimese semiootilise staadiumi juurde, lapse ja ema vahelise kontakti juurde [...] Sümboolne, järelikult isa Seadus tõugatakse võimult. Nádasi teos korraldab ümber terve ja haige, õige ja vale, normi ja sellest kõrvalekalduva vahelised suhted. See tõlgendab erisugususe mõistmisest johtuvaid tundeid, hirmu, tülgastust, lämbumist, aga ka rõõmu ja lõtvumist.
Vikerkaare Paneuroopa erinumbris 7-8/2010 kirjutas Katharina Raabe artiklis "Kui udu hajus" raudse eesriide taguse Kesk-Euroopa kirjanduse jõudmisest Saksamaa raamatuturule pärast Berliini müüri kukkumist ja Nádasi "Mälestuste raamatu" eduloost. Raamat ilmus saksa keeles 1991. aastal ja tõi kaasa laiema huvi Ida-Euroopa kirjanduse vastu, esimese aastaga müüdi 25000 eksemplari ja kriitikud kirjutasid ülistavaid artikleid. Raabe kirjutab visandlikult ajaloo ja keha suhetest romaanis ja imestab vaimustunult, kust võttis Nádas meelerahu ja järjekindluse luua "individuaalsus", mis oma komplekssuses ilmutab kõiki neid jooni, mida Adorno omistas arenenud ja peenekoelisele hiliskodanlikule subjektile? Aga veel:
Kas on pärast Prousti veel kusagil nähtud teise inimese meelelis-erootilisi tajusid ligilähedaseltki nii subtiilselt, nii õrna, hõõguva intensiivsusega kirjeldatuna? [...] Uudne oli tolles raamatus radikaalne katse näidata subjekti kõige intiimsemaid tundeelamusi paigana, kus mängitakse läbi ühiskondlikud repressioonid, ideoloogiline vägistamine. Diktatuuri all on just "reegleid eiravad tunded" inimeseks olemise mõõdupuuks. Vasakäärmuslaste juhtlause 1968. aastal - isiklik on poliitiline - ei pidanud arvatavasti kordagi silmas sedalaadi valu, mis tegelikult sellele esmakordselt täpse mõtte annab: üksikisiku moondumine, hirm reeta ja olla reedetud, lahkheli autoriteedile kuuletumise ja lõbu vahel, õnne, häbi ja süümepiinade omavaheline segunemine jõuavad välja erootilisse sfääri.
Selles romaanis tegutsevad isiksused, sõlmuvad konfliktid, mille taolisi kaasaegsete läänesaksa autorite raamatutest asjatult on otsitud: isiksused, kel tuleb vastamisi seista oma surelikkuse, armastuse hukatusliku jõu, reetmise, viha ja ennekõike süüga. Kirjeldada elu sotsialismi ajal enesevaatluse poeetilis-spekulatiivsete vahenditega, kaotamata hetkekski pidepunkti tõelisusega, ent jätmata unarusse ka unistuste dimensiooni - see kirjaniku fantaasia ja kriitilise intellekti saavutus pani paika uued mõõdupuud: kui selletaolisi raamatuid edaspidigi loota võis, siis ootasid ees uued ajad.
Vikerkaares 3/2015 kirjutas Andrei Ivanov artiklis "Apokalüpsisemeister László Krasznahorkai" Krasznahorkai loomingust, põhiliselt romaanidest "Saatanatango" (mis loodetavasti peagi eesti keeles ilmub) ja "Vastupanu melanhoolia", kuid rääkis muu hulgas ka oma vene intellektuaalidest sõprade vaimustusest "Mälestuste raamatu" vastu:
Eelmisel aastal ilmus ühe teise suurepärase ungari kirjaniku Péter Nádasi suure romaani „Mälestuste raamat“ vene tõlge (tema vaimustav jutustus „Ühe perekonnaromaani lõpp“ tõlgiti vene keelde juba 1991. aastal, eesti keelde aasta varem; see jutustus väärib eraldi esseed), ning paljud mu tuttavad ahmivad seda lugeda, ei taha rääkida kellestki muust kui ainult Péter Nádasist. Üks mu sõber, agorafoob, isegi kutsub mind endaga kahenädalasele Berliini-tripile, lubab kõik kinni maksta: nii suur soov on tal näha Berliini, mida Nádas on nii oskuslikult kirjeldanud.
Ja tõepoolest, Leidi Veskise tõlgitud "Ühe perekonnaromaani lõpp" on tõepoolest vaimustav lühiromaan ja sellest on blogimaailmas ka üks väga hea tekst: Mudlum on talle omase vägevusega pannud kirja oma lugemiselamuse.

Lühidalt on "Mälestuste romaani" juures peatunud ka Tiiu Kokla järelsõnas oma tõlkele Péter Nádasi ja Richard Swartzi esseistlikust vestlusest "Kahekõne". Ka sealt üks kena tsitaat:

Võib öelda, et ["Mälestuste raamat"] on ideoloogiatest märgistatud sajandi siseajalugu, üksmeelselt tunnustatud suurteos Euroopa kirjanduse mastaabis.
Ja last but not least - pika lõigu on raamatule pühendanud ka Ivar Sinimets oma mahukas "Ungari kirjandusloos mitteungarlastele", kus ta käsitleb romaani elu mõtet otsiva XX sajandi inimese tragöödiana, viitab Nádasi mitmetahulisele suhtele Thomas Manni loominguga ja mainib ka, et "Mälestuste raamat" oli üks esimesi Ungari teoseid, mis rääkis halastamatult ja avalikult 1956. aasta revolutsioonist selle tegeliku nimega.

----------

Aga muidugi tegi rõõmu ka Vikergallupist leitud lause:
PARIMA TÕLKERAAMATUNA tõsteti viiel korral esile PÉTER NÁDASI romaani „MÄLESTUSTE RAAMAT“ (tlk Lauri Eesmaa, Iselugu).
Ja muidugi see jahmatus:



Aga tahaksin ka tänada Vikerkaare toimetust, kes tellis minult märtsikuisesse Vikerkaarde Péter Nádasi essee "Jumalik osa, inimlik tervik" tõlke. Selle alguses on üks õige nádaslikult kõikehaarav lause sellest, kuidas seada kokku "Mälestuste raamatu" laadseid tekste: 

Kasutasin selles teoses oma kunagisi elamusi ja teiste elamuste meenutusi otsekui oma käe järgi tehtud riistapuid. Jälgisin riistapuu näidikult, mida võib mu kujutletud jutus juhtuda ja mida ei või. Nõnda seadsingi teiste lapsepõlve kokku omaenese lapsepõlvest.
Lugesin sellekohast kirjandust, nii belletristlikku kui ka teaduslikku. Analüüsisin kujutluses ja kogemuses tehtud mõõtmiste tulemusi ja määratlesin nende põhjal erinevuste ja samasuste mõjuväljad. Kogemustes avaldunud samasuste analüüs tõi nähtavale üksikisiku liikumise alusvormid. Kogemustes avaldunud erinevuste analüüs tõi nähtavale kogukonna seisukorra alusvormid. Ja nende kahe võrdlus tõi nähtavale olustiku, milles üksikisik oma kavatsustega liigub.
Nii lihtne see ongi. (lk 800)

esmaspäev, 10. oktoober 2016

Tõlkija Hääle uus number!

Ühel viimaste aastate kõige toredamal kultuurilisel algatusel, ajakirjal Tõlkija Hääl on ilmunud uus, järjekorras neljas number. 236 (!) lehekülge suurepärast sisu - artiklid Alari Allikult, Kalju Kruusalt, Marju Lepajõelt, Made Luigalt, Aare Pilvelt, Jaanika Pällilt, Rein Raualt, Kaia Sisaskilt ja Triinu Tammelt, vestlus vene kirjanduse tõlkimisest, intervjuud Jan Kausi, Joel Sanga ja Ülle Udamiga, lisaks Kersti Undi ja Piret Saluri küsimused mulluse Kulka tõlkekirjanduse auhinna nominentidele. Viimastele vastasin minagi, kopeerin siia ühe vastuse küsimusele, mida on minult niikuinii väga tihti küsitud:

Miks valisite tõlkimiseks just selle teose?

Lauri Eesmaa: Kui uskuda Susan Sontagi sõnu, et Péter Nádasi „Mälestuste raamat“ on 20. sajandi lõpukümnendite maailmakirjanduse võimsaim romaan, siis võiks ju öelda, et oli ainult aja küsimus, millal see teos ka eesti keeles ilmub. Lihtsalt kartsin, et selle tõlkimise võimalus avaneb mul alles saja aasta pärast.

Mälestuste raamatu“ juures lummas sedavõrd palju asju, et ei teagi, kust otsast alustada, ilmselt seisnebki selle võlu teose komplekssuses, läbitöötatuses ja haardes ükskõik millisel tasandil, teemade käsitluslikus ja kirjutuslikus vabaduses. Nádas hakkas romaani kirjutama 1973. aastal (ta oli siis kõigest 30aastane!) ehk ajal, kui ta suurepärane lühiromaan „Ühe perekonnaromaani lõpp“ (1977, e.k 1990, tlk Leidi Veskis) polnud juba mitme aasta jooksul saanud avaldamisluba ega paistnudki, millal seda anda suvatsetaks. Ja mitte liiga praktilise mõistuse ja samas oma võimekust tundva loomuse reaktsioon sellises situatsioonis võikski ju olla: võtan suurelt ette, eiran ajastu ja võimurite absurdset tahet. Teos on stilistiliselt täiuslik kodanlik punktegu reaalsotsialismi olustiku vastu, ainult et traditsioonilise kodanluse jaoks vägagi ebamugavate küsimusepüstitustega. Kõlab neetult suurelt, ent Nádas on võtnud vaatluse alla kogu senise õhtumaise romaanikirjutuse traditsiooni ja nii pole mingi ime, et teose ühe liini prototüübiks on noor Thomas Mann, kodanlase musternäide ja Nádasi noorpõlve õpetajakuju, kellele ta hiljem heitis ette pelka stilismi ja pinnapealsust inimese kujutamisel, soovides enda romaanis esile tuua Manni teoste põhjal kujutluses kujundatud pildi sellest, millest Mann ja õhtumaine kirjandus tema sõnul vaikivad (ja romaani läbivat läbinägelikkust iseloomustab, et pildi paikapidavuses sai Nádas veenduda alles tunduvalt hiljem, seitsmekümnendate lõpust alates ilmunud Manni päevikuid lugedes).

Romaani põhiteemadeks võiks nimetada lähedust ja eneseotsingut teise teisesusest, alussituatsiooniks aga seda, kui üks inimene vaatab teisele silma. Ent romaani eripära on see, et Nádas hoiab kõiki teemasid käsitledes rõhutatult pilku inimese kehalisusel ja meelelisusel kõige laiemas mõttes – see on see kuulus Nádasi ihukeel, mis on ühtviisi meisterlikult välja töötatud nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Esimesel lugemisel olin vaimustatud, kuivõrd kaugele oli Nádas suutnud minna lapsepõlve ja selle meelelise avatuse kujutamisel, ja ma ei tea autorit, kes oleks puudutuse fenomeni sedavõrd täpselt kirjeldanud. Loomulikult jõuab ta siin kirjelduskeele piiridele ja kompleksse inimesekäsitluse juures paradoksidesse, ent ta kasutab neid meisterlikult ära, otsib peegelduste, antiikmütoloogia ja -filosoofia, keelest kumavate vanade tunnetusviiside jne abil teed edasi, romaani otsingulisus on kindlasti üks teose kõige köitvamaid külgi. Ja selle kõigega liitub veel keeleline ja vormiline bravuur, teose keel ja vorm teevad peegelduste, rütmide, kõlade, süntaksi, etümoloogiliste, meeleliste jne kihistustega kord vedades, kord ilmestades kongeniaalselt kaasa kogu romaani temaatilise poole, Nádas tematiseerib meelelisuse ka lugemistajus. Lõppkokkuvõttes kujuneski tõlkimisel kõige suuremaks raskuseks see, et tema keerukatest lausetest – ja lause tähendab siin lõiku, Nádas ütleb, et proosa algab ümaraks vormitud lõikudest ja nendevahelisest rütmist – saada kätte teatav lihtsus: romaani võib küll täiega sukelduda, aga samas on sellel ka üks vägagi kerge ja kiire lugemistasand, millega tuleb tõlkijal samuti arvestada, „Mälestuste raamat“ pole kaugeltki kontimurdev lugemisvara.

reede, 18. märts 2016

Katkend Péter Nádasi „Mälestuste raamatust”

Jah, lumi oli juba peaaegu täiesti ära sulanud, kui see kõik meie vahel ühel igas mõttes märkimisväärsel päeval algas, sula oli aeglane, talv oli olnud karm, ja see, mille päike päeval üles sulatas, külmus öösiti taas, järk-järgult oli näha, et kevad on käes, algul sulasid ainult katuste lumepadjad ja korstnate mütsikesed, puudel tuulest kristallkõvaks muutunud klombid, öösel aga kasvasid räästaste külge pikad jääpurikad, mis päeval vägevalt tilkusid ja lume maa peal oma külma veega kokku langema panid, algul ainult majade ümbruses, jääpurikaid sai alla lükata, need olid imedes mõnusalt külmad ja rennides mädanev lehesodi ja aukude rooste olid jääle andnud omapärase maitse, see meeldis meile, ja öösel tekkis lumele ka õhuke jääkirme, millel oli hea käia, see praksus taldade all ja sellele sai jälgi jätta, kuni pärast mõnd mahedat päeva kõik elama hakkas, tilkus, praksus, kuivas, raksus, voolas, puderjaks tõmbas, vulises ja linnud laulu lahti lõid; ning seegi oli niisugune veeaurust küllastunud tilkuv mahe päev, taevas oli täiesti selge ja sinine, pidime ennelõunase pika vahetunni ajal klassikaupa alla võimlasse marssima, vaikselt seisma, otse ette vaatama, mitte liigutama, pead mitte keerutama, ning kui hurmav leina demonstratiivne hiilgus ka oli, vaadati ikkagi pead pööramata, vaid silmanurgast seda rahulikku sina seal kõrgete akende taga liigutustest kahisevas vaikuses, ja võimlas oli ka lava, bordoopunane eesriie oli ette tõmmatud ning kogu õpetajaskond seisis laval, muidugi mõista samuti liikumatult.

Oli Stalini matmise tund, mil palsameeritud keha leinamaja marmorsaalist mausoleumi üle viidi.

Kujutlesin mingit tohutu suurt, haaramatult suurt ja peaaegu täiesti pimedat saali, niivõrd suurt, et seda võiks nimetada pigem katusega väljakuks, jah, saaliks, seda sõna oli mõnus mekkida, ehkki mitte sugugi just nii tavalist saali kui, ütleme, vaksali ootesaal, vaid kus seisavad marmorsambad nagu puud metsas, sirutudes tihedalt üksteise kõrval kõrgusse, ja ülalgi on pime ja ruum nii kõrge, et kassettlage pole nähagi; pole kosta ühtki sammu, kellelgi pole luba sinna sisse astuda ja kes julgekski sinna sisse astuda, et sammukaja müraga vaikust häirida, ja seal, saali või väljaku kõige kaugemas seinas lamab lavatsil tema; kujutlesin mingit lihtsat musta poodiumi, põhimõtteliselt nagu voodit, mida võib pigem aimata kui näha, sest kitsast uksest ei valgu saali nii palju valgust, et see võiks saali valgeks muuta, vahetevahel lööb kergelt heiklema marmor, noobli tekstuuriga hallikaspruun marmor, veikleb sammaste peegelsile kumer pind ja põrand, ja ei ühtki küünalt ega lampi; see kujutlus oli nõnda tugev ja ilmekas, et suudan selle praegugi ilma vähimagi pingutuseta silme ette manada ilma ühtki hilisemat, vahest iroonilistki täiendust tegemata: kujutasin ette, et kogu maailm seisab sel tunnil selles vaikuses ja et isegi loomad tajuvad inimeste kurjakuulutavat vaikimist ja on üllatusest vaiki jäänud, ent ta surma ei tajunud ma mitte kustumisena, vaid selle pühalikkuse äärmiste piirideni jõudnud, viimse, kõige valjema kaikumisena, kogu selle austuse, rõõmu, igatsuse ja armastusest õhkamise kõmana, mis seni polnud saanud sellise jõuga kõlada, kuid nüüd sai vallanduda, sel hingematval surmahetkel! ja mu kujutlust ei seganud isegi see, et võimlassegi kostis räästaste ümber lendavate varblaste rõõmsat säutsumist, vareste ükskõikset kraaksumist; ja siis seda kohutavat hulka vaikust, ma püüdsin kujutleda, kuidas kõigi maailma inimeste ja loomade vaikimine üheksainsaks vaikuseks tiheneb, püüdsin kujutleda selle vaikuse mõõtmeid ja üldse leida sedavõrd suurele vaikusele mingitki mõistusega haaratavat mõõtühikut, sest me teadsime, et väljaski ei liigu sel hetkel miski, liiklus on seisma jäänud, autod ja trammid ootavad, rongid passivad vabadel liinidel ja inimesed on tänavatelt kadunud, või kui keegi seal viibibki, peab ta sel hetkel, kui sireenid uluma hakkavad, liikumatuks tarduma, ja ma mõtlesin, et nii nagu üksikud mürad sulavad kokku, nii nagu linnamüra võib teatavast kaugusest kuulda pideva seotud surina ja pominana, tuleb ka tollel vaikimisel kuidagi kokku sulada, et see kostaks ka sinna, pimedasse marmorsaali, et tungiks sinnagi, et maailm on vaiki jäänud, kuigi ta ei kuuleks enam seda vaikustki, ja kuidas võib olla, kui ei kuule enam vaikustki, olla surnud; ent selles punktis muutus mu lihvitud kujutlus ikkagi äärmiselt häguseks, sest teadsin, et ta pole mitte lihtsalt surnud, mitte sama tavalisel kombel surnud nagu kõik teised, kes lihtsalt mulla alla pannakse ja seal ära kaovad, vaid et palsam hoiab teda alles ja pühitseb, ja samas tundus kogu see palsameerimine väga tumeda, rõhuva ja mõistetamatu asjana, millele olnuks parem mitte mõelda, ning ehkki ma püüdsin mõtteid sellelt keelatud alalt minema juhtida, erutas see mind igal juhul rohkem kui ta surm, nii et pidin aina sellele mõtlema, sellele saladuslikule palsameerimisele, mis langes osaks ainult suurimaist suurimaile, võib-olla Egiptuse vaaraodele? ja kui ma siis lõpuks vanaisalt palsameerimise kohta uurisin, sest arvasin, et ta teab oma vaikse loomu tõttu kõike, püüdes vastust saada ka küsimusele, miks just tema ja vaaraod ja mis seos on tema suuruse ja vaaraode suuruse vahel, ja ma küsisin seda veidi piinava südamega, kuna aimasin, et vastus tuleb terav ja pilkav, sest ta rääkis niimoodi kõigest, ja ma tõepoolest sain rikkamaks vastuse võrra, mis mitte ei lahendanud mu moraalseid kahtlusi selle tegevuse suhtes, vaid pigem suurendas neid: „Oi, see on üks vägev leiutis!” kostis vanaisa tugeva häälega, puhkes äkitselt naerma ja võttis nagu alati, kui rääkima hakkas, prillid ninalt, „palun väga, see asi käib nii, et kõik siseorganid, mis kergesti riknema kipuvad, see tähendab, maks, kopsud, neerud, süda, soolikad, magu, põrn, sapp, ja oot, mis veel? jaa, muidugi, aju ka, kui sellest üldse veel midagi alles on, tuleb kenasti välja võtta, kuid enne tuleb veel ka veri soontest välja pumbata, eeldades, et see veel hüübinud pole, sest verigi läheb ju kergesti riknema, ja siis, kui kehasse pole jäänud enam ainsatki pehmet asja, ja ma arvan, et isegi silmamunad võetakse aukudest välja! ja jäänud on ainult nahk, liha ja kondid ehk siis vaid nii-öelda larhv! siis prepareeritakse teda mingi keemilise ainega, muidugi mõista nii seest kui väljast, aga ära küsi, mis ainega, sest seda ma ei tea, ja siis topitakse ta tugevasti täis ja õmmeldakse hoolikalt kinni, umbes nagu vanaema pühapäeviti täidetud kana teeb, ei midagi keerukat!”, justkui polekski ta mõelnud, või kui mõtles, siis poleks teda huvitanud, miks ma seda üldse küsin, tähendab, kelle kohta see tegelikult käib, ta ei öelnud enam midagi ja jäi lihtsalt vait, leevendamata oma lühikest monoloogi ainsagi sõna või märkusega, naeratus ta huulilt kadus ja ta säilitas sellesama kuivuse ja asjalikkuse mis tol surmapäevalgi, mil ma kapist mõnd musta värvi riiet otsisin, et järgmisel päeval kooli seinalehte sobival viisil kaunistada, ent ei leidnud midagi muud kui vanaema vana siidkombinee, nii et lõikasin selle katki, harutasin küljest pitsid ja õlapaelad, ja tema märkis seda nähes: „su mõte oleks tõeliselt hiilgav ainult siis, poja, kui lisaksid sinna ka alukad!” ning otsekui pöördumaks tagasi tollesse tumma maailma, milles oma päevi veetis, lükkas ta prillid uuesti ninale ja pööras minult ära oma alles äsja uudishimust ja rõõmust säranud pilgu.

[...]

Juba hirmugi pärast ei saa ma kuidagi unustada hetke, kui tundsin, et keegi mind vaatab; just hirm söövitas selle mulle mällu.

Õigemini, ega ma ise ka täpselt tea, kuidas see juhtus, sest see on üks kõige saladuslikumaid ja seletamatumaid tajusid, et me siis, kui meid vaadatakse, meist räägitakse või lihtsalt mõeldakse, pead pöörame ilma seda ise teadvustamata, just suunas, kust tähelepanu osutatakse, ja alles hiljem jõuab teadvusse, miks me õigupoolest pead pöörasime, me olime seda aimanud, kuigi see ei lahenda küsimust, mida me siis ikkagi aimasime? otsekui töötaksid meie meeled tunduvalt peenemalt ja loomulikumalt kui meie teadvus, täpsemalt, et meie teadvus võib töödelda ainult materjali ja energiat, ja muidugi alati hilinedes ja seetõttu pidevalt ebakõlasid ja kõhklusi tekitades, mida meie meeled talle pakuvad, ja ka nii jääb ikkagi püsti küsimus, mis jõud, energia või aine see on, mis suudab ka tõeliselt pikki vahemaid kattes anda ühe inimese meeltele märku teise inimese meeletegevusest, mis sorti märguanded need on, mida suudame kinni püüda ja ka ise välja paisata, kuigi see meil teadlikult plaanis pole ja me ei tee näiliselt midagi muud, kui vaatame teist, mõtleme tema peale või poetame mõne nipsaka märkuse tema kohta äärmiselt vaikse häälega, ja ometi täitub õhk millegagi, kaotab oma neutraalsuse, edastab selgeid sõnumeid, vaenulikke või sõbralikke, ja tarvitsemata selle kohta isegi teadvustatud seisukohta võtta, võime vastu võtta ka kõige keerukamaid teadaandeid; ja ma ei usu sedagi, et ta oleks tahtnud mu tähelepanu endale tõmmata, sest sellist kavatsust ei saanud nii mõnelgi põhjusel ette kujutada, ta pilk oli seega vähemalt sama teadvustamata kui minu pöördumine tema poole, kaks teadvustamatust vaatas teineteisega tõtt, alasti, kaitsetult ja varjamatu aplusega, pidime oma liigutustes olema äärmiselt ettevaatlikud, sest isegi meie õpetajad laval seisid erakorralise leinatunni tõttu liikumatult ega lasknud kuuldavale oma tavapäraseid manitsusi ega karjunud „ärge võimelge seal taga!” või „kui sa kohe maha ei rahune, poju, annan sulle niimoodi vastu tatti, et libised sellel veel saali teise otsa!” ja olid sunnitud neid meeldetuletusi asendama pilkudega, mis muutis vaikuse muidugi palju ähvardavamaks ja rusuvamaks kui siis, kui neil oli voli jõhkralt karjuda; nad märkisid kerge kulmukortsutuse või vaevu märgatavate noogutustega, et teatavad korrarikkumised, silmapaistvad nihelemised või kuuldavad naeruhirnatused ei jää tagajärgedeta, need jäetakse meelde, selles võib kindel olla; tema aga kuulus meist just nende sekka, kes liikusid ringi kõige märkamatumalt ega tõmmanud kunagi ega millegagi endale kellegi tähelepanu, ta oli selleks liiga arg, ärahirmutatud ja ennekõike häbelik, et oleks mõne üleastumise või reegliterikkumisega riskinud, ja samas tundus ka kujuteldamatu, et ta võiks mulle külge lüüa või selle külgelöömisega end igavusest lõbustada, ma lihtsalt ei mõistnud ta pilku.

Sest see pilk, niipea kui mul oli aega sellele mõelda, tõmbas mu tähelepanu teiste seast endale just sellega, et ei tulenenud mingist lapselikust tundlusest, ja seda tõestab piisavalt asjaolugi, et ta suu ei veninud mu mõistmatult küsiva pilgu peale mitte kaitsvale või selgitavale naeratusele, vaid ta ilme jäi liikumatuks ja isegi ripsmed ei värahtanud, ent samas polnud selles ka mingit kohmakat püüet teha tõsist nägu, ta lihtsalt oli tõsine; „mida see plika mind sellise lolli pilguga jõllitab?” küsisin eneselt, ja midagi sellist küsis kindlasti ka mu pilk, no ja kohe meenus mulle ka too salmike, mida meil oli kombeks, kui tuju tuli, sellistes kahtlastes situatsioonides kokkuleppelise enesekaitse- või tõrjumismärgina üksteisele lugeda: „mis jõllitad, mis jõllitad, kui peeretan, siis minestad!”, aga ta ei vastanud ka sellele, ei mingit muutust, kuigi ta pidi märkama mu irvitust, mis talle kindlasti reetis, mida mõtlesin, hakkasin ju peaaegu häälega naerma; ometi pidin hoopis ise tajuma muutust, iseendas, ja ma ei suutnud enam pöörata pead, tõmbusin tõsiseks, otsekui tuleks mul äsjase kartuse ning värina ja kohe sellele järgnenud liialdatud irvituse platsuvalt pinnalt laskuda lõpmatult halli vee pehmesse massi, võõrasse ja ometi tuttavasse elementi, kus mulle ei jää muud tuttavlikku kui too viimse võimaluseni avatud pilk, see erakordseks nimetatav pilk, mis ei nõudle mingit mõju, ent saavutab sellega ometi suurima mõju, millest puudub kõik harjumuslikult eesmärgipärane ja mis ei soovi millenigi jõuda, midagi tõrjuda ega vahendada, vaid püüab lihtsal ja loomulikul viisil kasutada silmi selleks, milleks need loodud on, nägemiseks ja vaatamiseks, paljastades end oma bioloogilise algupärani, vaatepildi peaaegu neutraalseks omandamiseks, ja see tundus nõnda harjumatuna ja sarnanes samas nii väga kõige sellega, mida ma seoses Krisztiániga olin nii väga ihanud, aga edutult, sest ta leidis alati ettekäände, see oli mulle väga tuttav; kuid sellegipoolest pidin teda kahtlustama, juba kas või seepärast, et loomulikule omandamisele suunatud avatud pilk erineb vaid kerge varjundi poolest pilgust, mille oleme suunanud mõnele sisemisele protsessile, mistõttu me ei märka, et me silm kedagi vaatab, ja kuna sisemine protsess tundub olulisem, ei suuda ka me läätsed otsustada, kas suunata tähelepanu sisemisele või välisele objektile, ja esitame seega inimesele, keda näime vaatavat, elutuks tardunud ilmet, täiesti tahtmatult; kuid ei! selles näos polnud ühtki märki, mis viidanuks sisemisest tähelepanust tulenevale nüripilgulisusele, tema ilme jäi peenelt suletuks ja ligipääsmatuks, ja ta pilk oli otsekui looma oma! ei mingit kahtlust, ta vaatas mind, mitte kedagi teist, ta nägi mind, ta tähelepanu oli suunatud vaid mulle.

Nägin teda peade ja õlgade vahelt, ja kuna ta oli üks väiksemaid, seisis ta esimeses reas, mina aga vaevalt kröömikese suuremana kolmandas, me asusime teineteisest üsna kaugel, sest poisid ja tüdrukud seisid võimlas eraldi pooltel, ja ta pilk ei pidanud seega ületama mitte üksnes toda eikellegimaad, mis koolireeglite järgi kaht sugu eraldama pidi ja kust muidu valusalt valju trummipõrina saatel ja piduliku aeglusega kanti saali lintidega ehitud pioneerilippu, vaid ta pidi pea ka veidi kuklasse ajama, ja ikkagi oli ta nõnda lähedal, ta oli siin, minu ees, ja ma ei tea, kui palju aega kulus, enne kui mu kahtlused hajusid, et need on siin, minu sees: pruuni naha talvisest kahvatusest esile säravate silmade valge, peaaegu haiglaselt tumedad ringid silmade ümber, kus veresooned kumasid nõnda tugevalt läbi naha, et selle pruun paistis lausa sinakana, pika ja peenikese ninakese all vägagi pisike suu, ülahuule häbematult ülespoole kerivad kühmud ja laup, mida ma hiljem lausa eraldi, erilise kirega armastasin, suviti selle ühtlaselt puhast pruuni tooni, talviti aga laike, mida kutsusid esile luude kahvatud piirjooned, mistõttu oimude pehmed õnarad tundusid veelgi varjulisemate paikadena ja valgete klambritega kinnitatud juuksed veelgi tumedamana; ta juuksed olid metsikud, tihedad ja tugevad, ja sama lopsakad olid kulmud, mis kaardusid kaunilt üle silmade, kuid nõnda erinevalt, et see näis lausa naeruväärne; selline see tüdruk oligi, täpsemalt, sellisena ma teda toona nägin, nägin seda ja veel ka ta kaela, mis valge pluusi avatud kaelusest välja sirutus ja oli peaaegu poisiliku jõuga ettevaatlikku, langetatud ja kõrvale pööratud asendisse tardunud; tema keha hakkasin silmitsema märksa hiljem, tol hetkel tundus oluline tema pilk või ehk hoopis pilgu vahetu ümbrus, nägu, kuid seegi kadus kiiresti ja asendus teadvusekaotusele vägagi lähedase uduselt sooja tundega, tundmusega, seisundiga, kindlustundega, et temagi tunneb parasjagu sedasama, selle seisundi samasuse tundega, mis ei võtnud küll sõnalist kuju, ei olnud ei mõtet ega keha, isegi pilku mitte, need olid kontuurideks hajunud, kuid sellest, mis nende asemel oli, ei ole võimalik rääkida.

Ta silmad olid mu silmis, mu nägu tungis tema näkku, mu kael aga tundis täpselt tema ohtu, pea kuklasse ajamise ja tema minu poole pööramise riski, tema kaela, ja kuna isegi mitte ripsmete ja laugude sulgumine ja avanemine ei saanud lõhkuda meie ühiseks muutunud tähelepanu pidevust, siis jäi mulje, otsekui polekski me kordagi silmi sulgenud, ja nii kadus ka selle pilgu aeg.



kolmapäev, 13. jaanuar 2016

Alustuseks

Selle blogi algtõukeks on üks puuduolekutunne – Péter Nádasi romaani „Mälestuste raamat“ tõlkimine ja kirjastamine võttis mul sedavõrd palju aega ja energiat, avaldamistähtaeg jõudis aga niivõrd hirmkiiresti kätte, et ma ei jõudnud raamatule kirjutada saatesõna. Nüüd, kui aeg on veidi rahulikumaks jäänud ja tõlke ilmumisele järgnenud tühjusetunne on hakanud kaduma, saan hakata muude tööde kõrvalt ka neid saatesõnapudemeid vaikselt kokku kirjutama ja siia kandma, aga mitte ainult – kümne aasta jooksul on kogunenud mõned muudki tõlked ja kuna mul on olnud õnn vaid mõne vähese meeldiva erandiga kõik tõlgitav ise valida, siis hakkan ka neid, vähemalt osaliseltki, siia üles riputama ja loodan, et sellest veidi arhiveerivast tegevusest leiab ka meeldivat lugemist. Saagu sellest siis üks tõlkeblogi.

Selle raamatu tõlkimisega ja kirjastusega Iselugu on aga üks iselugu – nimelt tahtsin 2013. aasta alguses, kui paistis, et mu senises elukorralduses on saabumas mõningaid olulisi muutusi, ja ka tahe seda muuta oli kasvanud piisavalt suureks, teada saada, kuidas toimib Euroopa Liidu kirjandustõlke toetuse programm (tollal raamprogramm Kultuur, nüüd Loov Euroopa) ja miks Eesti kirjastused selles eriti osaleda ei taha. Asutasin selleks nädala jooksul veidi eneseiroonilise nimega osaühingu, kirjutasin projekti, valisin teose, mida olin juba ammu soovinud tõlkida, kuid mille kirjastamine Eestis mingil vähegi teisel viisil oleks ilmvõimatu, panin paberid ja raamatu kaks köidet mulliümbrikku ja saatsin Brüsseli poole teele, ise grammigi lootmata, et see läbi võiks minna, sest tegelikult ju kirjastust ennast ei eksisteerinud, oli vaid üks kujutlus kirjastusest pluss minu mõningad kirjastamiskogemused Värskes Rõhus. Tahtsin saada tagasisidet, mida oli projekti dokumentides lubatud. Saingi, ja lisaks veel ka tõlketoetuse, tol aastal ainsa Eesti kirjastusena.

Ainult et ma tõepoolest ei näinud seda võimalust ette ja nii olin endal hetkeks, kui vastus suve lõpus Brüsselist saabus, juba suurema osa järgnevast aastast tööde ja muude kohustustega täis plaaninud. Nüüd lisandus tuhandeleheküljeline romaan, mille tõlgitavuse olin enne taotluse sisseandmist loomulikult ära katsetanud, ent mille tõlkekeele kujundamine nõudis veel palju tööd ja mõtlemist, sest Nádas kirjutas raamatut kaksteist aastat ja lihvis laused stilistiliselt sedavõrd elegantseks, et tundis mingil hetkel, et selleks, et laused kannaksid, tuleks neisse tekitada vigu, tõrkeid, takistusi, et lugemise enda meelelisus – ja meelelisusest see raamat ju kõnelebki – sisu kõrval ei kaoks, täpselt nagu laused ise ja nende teemad üksteist peegeldavad, kõik on dazwischen, vahepeal.

See tõlge sai ilmuda ainult Euroopa Liidu kirjandustõlgete toetuse abil, ja EL nõuab, et siia lisataks ka kohmakas lause „Publikatsiooni sisu peegeldab autori seisukohti ja Euroopa Komisjon ei ole vastutav selles sisalduva informatsiooni kasutamise eest“. Lisasin. Mitte et nad peaksid avaldatut häbenema. Ja mul on selle programmi kohta öelda ainult häid sõnu – see on selge, läbipaistev, kõik vajalik informatsioon on ära toodud ja üldiselt ka kergesti leitav, ainult suhtlemine agentuuriga võtab veidi rohkem aega, kuid Loova Eesti töötajad aitasid mind ka sellest takistusest üle. Kui esitada korralik ja läbimõeldud taotlus ja taotleda toetust tõepoolest väärt kirjandusteose avaldamiseks, siis seda ongi võimalik saada, kõigil. Ja ma ei mõista, miks ainult paar Eesti kirjastust on seda võimalust kasutanud, Varrak peaaegu igal aastal, Atlex mõnel, teisi nagu eriti ei olegi (ja siia lisandub veel küsimus, mille avaldamiseks toetust taotletakse). Viimase paari aasta jooksul on programmi tuntavalt muudetud, eelisjärjekorras toetatakse nüüd EL kirjandusauhinna pälvinud teoste tõlkimist, mistõttu programm on kitsamaks muutunud, kuid seni oli see avatud väli, ja pidevalt on ju muretsetud, miks mõnd maailmakirjanduse suurteost eesti keeles veel olemas ei ole – seda programmi oleks saanud just nende võimatute projektide jaoks kasutada. Minu kirjastamisprojektiga on vaid oma mured – läksin lõpuks ikkagi üle projekti tähtaja ja ma ei tea veel, mis sanktsioonid mind seetõttu ootavad, kuid see on minu viga ja mul pole kellelegi midagi ette heita.

Niisiis, Iselugu on kirjastus, aga mul on raske end sellest kuidagigi lahutada, mistõttu ei näe ma sellega ka vaeva ja kannan siia blogisse kõike muudki, mis pole selle kirjastusega üldsegi seotud. Ja ma loodan ikkagi, et saan alati öelda, et kui muud üle ei jää, siis võin ka kirjastada, aga tegelikult tahaksin siiski rohkem tõlkida ja toimetada ja vähem kõige muuga tegeleda, nagu ka oma sissetuleku teenida mitte ettevõtlusest, vaid tõlkimise-toimetamisega. Ehk siis ideaalis näeksin, et see kirjastus oleks mittetulundusühing osaühingu nahas, üks sinisilmne ettekujutus, kus kogu sissetulek läheb järgmiste tõlgete ja kirjastamisprojektide ettevalmistamiseks – nagu see rõõmsal kombel suutis toimida ka Värskes Rõhus. Ja te saate seda toetada, kui ostate kirjastuse raamatuid (ja üks neid praegu ongi), „Mälestuste raamatugi“ avaldamiskulud tulevad kokku alles siis, kui 900-eksemplarine tiraaž on peaaegu läbi müüdud, selleni on aga veel väga pikk maa astuda.

Head lugemist!